Olen kindel, et mingil kujul on rahulolematus vajalik, see sunnib arenema. Samas ei tohi see mingil juhul muutuda toksiliseks.
Juht: „Kauaaegne töötaja, kes meie ettevõttes oma karjääri jooksul täitis mitmeid erinevaid tööülesandeid, on viimase paari aasta jooksul muutunud ettevõttes toimuva osas vägagi kriitiliseks. Uus töötaja, kes võeti tema kohale, on samades tingimustes samu tööülesandeid täites väga rahul ja ka tulemused on paremad.“
Milliseks muutub meie käitumine, kui tööroll hakkab ennast ammendama? Või ei oska me oma töörolli edasi arendada ja kogeme, et kuigi nii ettevõttes kui väliskeskkonnas toimuvad muudatused nõuavad meilt midagi uut, siis on meil raske sellega leppida. Kuidas teha nii, et kogemus ei muutuks takistuseks, ballastiks?
Kindlasti on mingi rahulolematus vajalik, see sunnib arenema. Samas toksiline rahulolematus blokeerib arengu ja motivatsiooni.
Mis siis võib olla sellise kriitilisuse taga? On see teadmatus või tahtmatus kohaneda muudatustega ja arendada oma töötegemisviisi? On see oskamatus oma kogemusi integreerida uute vajadustega ning seeläbi areneda ja luua midagi uut?
Kuidas siduda selgeks ja ühtseks tervikuks meeskonna erinevad arengukohad – isiklikud, meeskondlikud, organisatsioonilised? TIIMWERK.
TIIMWERKi protsessi fookus on just sinu meeskonna jaoks tähtsatel teemad ja nii sünnivad ka lahendused ning kokkulepped, mis annavad selguse edasise arengu suhtes just sinu meeskonnale.
Kommentaarid