Minuga jagas üht oma töökogemust inimene, keda oli palgantud analüüsima ettevõtte protsesse eesmärgiga leida nendes arengukohti. Inimene asus hoolikalt ja edukalt oma tööülesandeid täitma. Paraku tekkis kaaskolleegide seas nurin ja vastuseis tema pakutud uuendustele, mis olevat võimatud ja ebareaalsed. Lõpuks leidiski ettevõtte juhtkond, et seda töökohta neil siiski vaja pole, sest vanemate kolleegide rahulolematus oli suur. Mis antud olukorrast arvata? Kas jäi juhil midagi tegemata? Või läks midagi viltu leitud arengukohtade kommunikeerimisel?

Kindlasti pole asjad alati must-valged. Mugavustsoonist väljumiseks ning edasiliikumiseks peab meil paratamatult hakkama kusagilt valus või keegi/miski peab meid selleks sundima.

Muudatuste elluviimisel kohtume pea alati vastuseisuga ja see on iseenesest loomulik. Kui asjad toimivad protsesside kirjeldustes, siis  edukaks elluviimiseks sellest ei piisa. Liiga vähe arvestatakse inimeste omavaheliste suhetega, sest tegelik emotsionaalne vastuseis kandub edasi läbi inimeste.  

Siin ongi konks - inimeste ja inimestevaheliste suhetega on vaja tööd teha ja sinna panustada.